Paar viimast aastat on toonud kaasa lausa revolutsioonimaigulise liikumise elektrooniliste õppematerjalide vallas. Õpitehnoloogia standaridte teke võimaldab panna erinevad õpitarkvarad ja elektroonilised õpikeskkonnad omavahel suhtlema – ühe keskkonna jaoks loodud õppesisu on standardite järgimise puhul võimalik kanda üle teise.
Õpitehnoloogia standardite teke
Ilmselt võib omamoodi esimeste standarditena didaktika valdkonnas käsitleda juba eelpool mainitud Bloomi õpieesmärkide/eksamiküsimuste taksonoomiat. 1990-ndail viis aga Interneti sünd nii õpitehnoloogia kui selle standardimispüüdlused kvalitatiivselt uuele tasemele. Üks esimesi globaalse haardega ettevõtmisi oli peamiselt raamatukogu- ja infoteaduste taustaga projekt Dublin Core (vt.http://www.dublincore.org, mille raames üritati luua Internetiajastule vastavat infoobjektide meta-andmete standardit.
Peagi järgnes USA ülikoolide ja firmade konsortsiumi EduCom ambitsioonikas projekt IMS (Instructional Management Systems, vt. http://www.imsglobal.org), mis seadis sihiks e-õppe standardite määratlemise nii kõrg-, üld- kui jätkuhariduse jaoks. Eesmärgiks oli saavutada kümnete (kui mitte sadade) ülikoolides ja koolitusfirmades kasutusel olevatele veebipõhistele õpihaldussüsteemidele (ÕHS) ühise „keele“ loomine, mis võimaldaks vähemalt:
- kursuse kadudeta ülekandmist ühest ÕHS-st teise – koos õppesisu, kursuse ülesehituse, õppijate kontode, õiguste jms.-ga (näiteks siis kui ülikooli otsustab ÕHS-i vahetada)
- veebipõhiste õpiobjektide (õpiotstarbeliste infoobjektide) korduv- ja ristkasutust (i.k. reuse) erinevate ÕHS-de poolt
- keerukat otsingut võimaldavate õppesisu- ja meediapankade loomist erinevate ÕHS-des leiduvate kursuste sisu baasil.
Tavaliselt kasutatakse eelmainitud kolme tunnuse ühisnimetajana ÕHS-de koostoimevõime mõistet (i.k. interoperability). Just koostoimevõime saavutamine ongi kogu õpitehnoloogia standardiseerimisliikumise peamiseks eesmärgiks. IMS Metadata projekti esimeseks teetähiseks oli õppematerjali metaandmestiku standardite määratlemine, spetsifikatsioon ver. 1.0 ilmus augustis 1998.
EduComi konsortsiumiga paralleelselt arendasid oma õpitehnoloogia standardeid IEEE (Institute of Electrical and Electronic Engineering) poolt moodustatud Learning Systems Technology Commitee (LSTC) ja selle juures tegutsev Learning Objects Metadata (LOM) töörühm. LOM töörühm integreeris Euroopa Liidu ülikoolide projekti Ariadne, IMS ja Dublin Core senised töötulemused, andes välja õpiobjektide metaandmestiku standardite üldise raamdokumendi (vt. http://standards.ieee.org/announcements/metaarch.html). Sellest hoolimata arenesid IEEE, Ariadne ja IMS metadata-projektid erinevaid radu mööda edasi. Lisaks neile kolmele suurele tegijale pusisid oma metadata standardite kallal veel ka AICC, ALIC, Cisco, IBM, Oracle, Sun, Macromedia, Ameerika üldhariduskoolide SIF, Kanada oma riiklik standard CanCore jpt. Alles aastal 2000 hakati astuma tõsiseid samme erinevate standardite ühitamise suunas. Jõuliselt astus esile USA Kaitseministeeriumi poolt käivitatud ADLNet (Advanced Distributed Learning Network, vt. http://www.adlnet.org), tuues 2000.aasta algul välja oma standardiga SCORM (Sharable Content Object Reference Model). ADLNet väitel tagab õppematerjali metadata vastavus SCORMile omakorda selle ühilduvuse nii IMS, Ariadne kui IEEE LOM metadata spetsifikatsioonidega. ADL Net esitles ka testimootorit (i.k. runtime environment), mis võimaldas testida konkreetsest ÕHS-st eksporditud kursuse sisu vastavust (conformance) SCORM standardile, mis on antud ÕHS SCORM-ühilduvuse (compatibility) tunnistamise eelduseks. See käivitas omakorda võidujooksu ÕHS-de valmistajate vahel. WebCT, BlackBoardi ja teiste suurema turuosaga süsteemide müüjad kuulutasid üksteise võidu oma süsteemi SCORM-ile vastavust – ametlikult SCORMi enda kodulehekülg neid väiteid veel ei kinnita, kuigi seal on juba üle kümne ühilduvuse saavutanud ÕHS-st koosnev nimekiri üles seatud. 2001 ja 2002 aasta on toonud kaasa ühitamiskokkulepped IMS, IEEE ja teiste suurte tegijate vahel (vt. http://ltsc.ieee.org/wg12). Tundub, et peagi on paljude konkreerivate standardite võitluse etapp läbi saamas ning rahvusvaheline standardiseerimisorganisatsioon ISO hakkab vähehaaval legaliseerima saavutatud kokkulepete tulemusi.
Ühtse standardi tekkimine õpitehnoloogia vallas toob asjatundjate väitel palju kasu kõigile, kes e-õppega seotud (Collier & Robson, 2002):
- lõpptarbija (ülikool, koolitusfirmad) ei ole enam aheldatud ühe firma ÕHS külge, kuna tarkvara vahetamine on lihtne. E-kursuste omahind langeb, kuna õppematerjale saab korduv- ja ristkasutada. Ennustada võib ka koolitusturul pakutavate e-kursuste nimekirja pikenemist – omahinna alanedes võtavad tootjad ette ka marginaalsematele sihtrühmadele huvi pakkuvate kursuste tegemise.
- E-õppe tarkvara tootja ei pea enam iga koolitustoote jaoks unikaalse, sisut lähtuva struktuuri ja kasutajaliidese programmeerimise peale aega ja raha kulutama. See alandab tarkvaratoote omahinda ja avardab turgusid. E-õppe jaoks loodud tarkvaratooted ei võistle enam peamiselt vormi, vaid pigem kvaliteedi ja väärtuse osas.
- Õppesisu tootja võib arvestada, et tema loodud moodulid on rakendatavad paljudel erinevatel platvormidel ja meediaformaatides
- Õppija seisukohast rikastub oluliselt saadaolevate kursuste valik ja muutuvad selgemaks akrediteerimise tingimused (mis toetab omakorda elukestva õppe elluviimist praktikas)
- Kursuse disaineri elu muutub lihtsamaks, kuna kursuse kokkupanekuks on suurtest õppesisu-andmebaasidest võtta õpiobjekte igale maitsele, tasemele ja õpistiilile.
- Bõrsianalüütiku jaoks on standardite legaliseerimine algavast buumist e-õppe valdkonnas.
Põhikooli ja gümnaasiumi informaatikaõpetuse kontekstis on standardeist kasu eelkõige õpetajate omavahelise õppematerjalide/ülesannete/arvestustööde vahetamise lihtsustamisel. Näiteks kui HotPotatoes ükskord standardeile vastavusse viiakse, on selle abil loodud interaktiivne harjutus võimalik ladustada suures õpiobjektide laos (midagi Koolielu.ee õppematerjalide portaali sarnast) ning sealt alla laadides saab selle harjutuse importida suvalisse antud koolis kasutatavasse õpihaldussüsteemi (nt. WebCT, EuroPlus). Esialgu Koolielu portaal veel oma õppematerjalide kogumisel standardeile tähelepanu ei pööra, kuid loodetavasti on siin lähiaastatel muutusi oodata. Õpiobjektide standardite võidukäik avab uue turu ka varem trükituna ilmunud õppematerjalide korduvkasutuseks.