Nii nagu enamikus eluvaldkondadest, on ka hariduses tehnilised vahendid eelkõige inimese “keha pikendused”, võimaldades nii õpetajal kui õpilasel tulla oma tegevuses toime efektiivsemalt, väiksema aja- ja energiakuluga.
Tehnilised vahendid – õpetaja asendajad või täiendajad?
Nii nagu enamikus eluvaldkondadest, on ka hariduses tehnilised vahendid eelkõige inimese “keha pikendused”, võimaldades nii õpetajal kui õpilasel tulla oma tegevuses toime efektiivsemalt, väiksema aja- ja energiakuluga. Peale selle kaasneb tehniliste vahendite kasutamisega õppetöös tavaliselt õppija tähelepanu paeluv uudsusmoment ja õpikeskkonna rikastamine, mitmekülgsemaks muutmine – õpetamismeetodite ja vahendite mitmekesisus on aga juba Komensky aegadest peale olnud üks pedagoogika kuldprintsiipe. Kui tehniliste vahendite rakendamise tulutoovuses vähesed koolitajad kahtlevad, siis tehnoloogia rolli mõistmisel õppeprotsessis esineb üsna erinevaid seisukohti. Soome üks tuntumaid haridustehnoloogia asjatundjaid prof. E.Lehtinen on eristanud kahte vastandlikku käsitust tehniliste vahendite rollist õppeprotsessis:
- tehnilised vahendid kui õpetaja asendajad – selle seisukoha pooldajad lõid kunagi programmõppe ja iseseisva õppimise paketid kaugõppijatele; nad ei ole ka tänapäeval loobunud katsetest kujundada “ideaalne õpetav masin” (intelligentne tuutorsüsteem – vt. http://www.learningcircuits.org/feb2000/ong.html), mis kaotaks vajaduse eksliku ja ebausaldusväärse õpetaja järele. Samas on selliste vaadetega haridustehnoloogide osakaal viimasel ajal pidevalt vähenenud ja selle asemel on levinud veendumus, et inimlikku õpetajat ükski masin täielikult asendada ei saa. A.C. Clarke (ulmefilmi “Kosmoseodüsseia 2001” stsenarist) on öelnud, et “need õpetajad, keda saab asendada arvutiga, tulekski asendada arvutiga” – lootusega, et selliseid kuigi palju ei leidu.
- tehnilised vahendid kui õpetaja täiendajad – sellist põhimõtet ellu rakendades on üritatud õpetamist mitmekesistada ja tõhustada näiteks läbi audiovisuaalsete esitlusvahendite rakendamise õppetöös, Interneti-põhiste õpiprojektide ja arvutisimulatsioonide. Siin on omakorda kaks erinevat lähenemist: ühed proovivad uute tehniliste vahendite abil õpetamist täiustades lihtsalt teha efektiivsemalt seda, mida nad kogu aeg on teinud (näiteks kaugkoolituse puhul jätkata sisseharjunud moel loengute pidamist üle videokonverentsi, ainult nüüd juba palju laiemale auditooriumile), samas kui teised püüavad uute vahendite ilmudes kasutada võimalust sisseharjunud ja kehvasti toimivate koolitusrutiinide kõrvaleheitmiseks ning leiutada täiesti uusi õppimis- ja õpetamisviise mida enne nende uute vahendite ilmumist polnud võimalik rakendada. Näiteks S.Papert on loonud lastele mõeldud programmeerimiskeele LOGO, mis ühendatuna LEGO “MindStorms” robootikakomplektiga (vt. http://www.legomindstorms.com) on õpilastele täiesti uut laadi kognitiivseks “tööriistaks”, võimaldades eksperimenteerida “suurte ideedega” ning õppida lahendama erinevaid loogilisi, matemaatilisi, füüsikalisi jm. probleeme moel, mis ilma Mindstorms’ita oleks praktiliselt võimatu.
Käesolevas peatükis vaatleme lähemalt tehniliste vahendite erinevaid funktsioone õppetöös, need on:
- õppematerjali esitamine (presentatsioon),
- harjutamine ja õpitulemuste kontroll,
- kommunikatsiooni vahendamine,
- simulatsioonide ja mängude keskkonna loomine,
- koostöö vahendamine,
- administratiivsed ülesanded (õppeprotsessi kavandamine, haldamine, monitooring ja arvestus).
Iga funktsiooni tarvis on olemas erinevaid tehnilisi lahendusi, allpool kirjeldame ka tänapäeval informaatikaõpetuses enim kasutusel olevaid abivahendeid.
Esitlusvahendid
Riistvara: dataprojektor (ka: multimeediaprojektor, videokahur), interaktiivne valgetahvel (SmartBoard, eBeam), veebi/videokaamera, dokumendikaamera
Tarkvaralised lahendused: esitlustarkvara (MS PowerPoint, OpenOffice).