Võrreldes informaatika mõistega on didaktika mõistel selja taga pikk ja väärikas ajalugu, samas ei ole lood didaktika mõiste üheseltmõistetavuse ja tõlgitavusega sugugi mitte oluliselt paremad.
Didaktika mõiste on pärit saksa keelest, tuletatud ladinakeelse uudissõnana saksa õpetlase Wolfgang Ratke poolt (Didaktika entsüklopeedia 1619). Ratke mõjutustel kirjutas 1632 a. tšehhi kirikutegelase Johan Amos Komensky (e. Comeniuse) ühe tuntumatest pedagoogika tähtteostest läbi aegade – “Didactica Magna”. Selles defineeris Comenius didaktika kui õpetamisteaduse või õpetamisõpetuse: “Didaktika e. õpetamisõpetus tähendab õpetamisoskust. Julgeme teile esitleda suurt õpetamisõpetust, s.o. üldkehtivat oskust õpetada ükskõik mida ükskõik kellele.”
Esa Pikkarainen on analüüsinud didaktika kahe vastandliku suuna konkurentsi läbi paari viimase aastasaja: ühelt poolt vaimuteaduslik suundumus, mille kohaselt didaktika on eelkõige filosoofilist laadi distsipliin ja teisalt utilitaarne suundumus, mis näeb didaktikat üksnes praktilise “õpetamistehnikana” (kasulike “nippide” ja “käitumisretseptide” kogumina). Aegade jooksul on kord üks, kord teine suundumus saavutanud domineeriva positsiooni.
Paraku pole didaktika mõiste suuremas osas maailmast suutnud juurduda, olles lisaks saksa keelele aktiivselt kasutusel veel üksnes vene, Balti- ja Põhjamaade keeltes. Inglise keeles – ja selle mõjul ka kümnetes muudes keeltes – ei ole didaktika mõiste ennast kehtestada suutnud. Pertti Kansaneni väitel ei olegi inglise keeles võimalik leida piisavalt lähedast terminit, mida võiks kasutada “didaktika” vastena – parimateks lähendusteks oleksid ehk educational psychology (mis on ilmselgelt laiem) või curriculum (mis on omakorda palju kitsam). Kui eesti, soome, vene ja saksa õpetajakoolituse õppekavades on ülddidaktika üheks keskseks distsipliiniks, siis näiteks USA ja Briti õpetajakoolituse tudengitele sellise nimetusega ainet ei pakutagi.
Didaktika mõistet defineeritakse pahatihti pikalt ja keeruliselt, kuid Rootsi kasvatusteadlased Jank ja Meyer (1997) on suutnud võtta mõiste olemuse kokku päris lühidalt: ‘Didaktika on õpetamise ja õppimise teooria ja praktika’.
Didaktika peamisteks uurimisobjektideks on õpetamise
- eesmargid (milleks õpetada),
- sisu (mida õpetada) ja
- meetodid (kuidas õpetada).
Traditsioonilises mandri-Euroopalikus käsitluses on didaktika koos pedagoogikaga kasvatusteaduse rakenduslikud harud, kusjuures pedagoogika tegeleb üldisemate kasvatusega seonduvate probleemide ja didaktika kitsamalt vaid õpetamise uurimisega. Didaktika olemus on ühelt poolt normatiivne (ettekirjutav) ja teisalt deskriptiivne (kirjeldav). Deskriptiivne didaktika pühendub igapäevases koolielus asetleidva õpetusprotsessi uurimisele ja tõlgendamisele, normatiivne aga pakub õpetajale kasvatuseesmärkides sisalduvatest väärtustest, eetikast ja teoreetilistest diskursustest lähtuvaid käitumisjuhised (“kuldreegleid”, metoodikaid, õpetamistehnikaid).
Kesk-Euroopa ja Skandinaavia maade õpetajakoolituse õppekavades on didaktika ikka olnud kesksel kohal – seda peegeldavad nii õppekavade struktuur kui tiitlid. Näiteks saab matemaatika õpetajaks õppinu tavaliselt magistrikraadi mitte matemaatika, vaid matemaatika didaktika alal (M.Ed., Master of Education).
Didaktilisi käitumisjuhiseid, mudeleid ja põhimõtteid rakendatakse koolisüsteemis mitte üksnes õppeprotsessi kavandamisel ja läbiviimisel õpetajate poolt, vaid ka näiteks õppekavaarenduses, koolide välishindamisel, õpikute ja õppematerjalide kavandamisel ja hindamisel. Väljaspool koolisüsteemi leiab didaktika rakendust peamiselt täiskasvanute täiend- ja ümberõppes, aga ka personalijuhtimises ja tarkvaradisainis (süsteemi kasutajasõbralikkuse üks kriteeriume on selle kasutamaõppimise kiirus). Samas ei kasutata viimatimainitud rakendusvaldkondades üldjuhul enam mitte traditsioonilist didaktika mõistestikku, vaid inglise keeleruumist pärit terminoloogiat. Didaktika asemel on seetõttu nende normatiivsete õpetamiskontseptsioonide ühiseks nimetajaks ameerikalikud sõsarmõisted nagu “õppimispsühholoogia”, “andragoogika”, “õpidisain”, “teadmushaldus” jms.
Traditsiooniliselt jaotatakse didaktika üld- ja ainedidaktikateks. Ülddidaktika keskendub ainevaldkonnast sõltumatutele õpetamisoskustele, ainedidaktikad tegelevad ainevaldkonna spetsiifikast sõltuvate õpieesmärkide, õppesisu ja – meetodite uurimisele ja arendamisele.
Teine levinud viis struktureerida didaktika ainevaldkonda lähtub õpetatavate inimeste vanuseastmetest – eristatatakse eelkooli-, algklasside-, kõrgkoolididaktikat. Kuid didaktika ei pruugi piirduda üksnes akadeemilise kooliharidusega. Kahtlemata on didaktikal palju kasulikku öelda ka täiskasvanute tööalase täienduskoolituse tõhustamise osas – mida aeg edasi, seda enamatel erialadel kuulub nõutavate standardpädevuste hulka nii elementaarne arvutioskus kui ka erialase rakendustarkvara kasutaminse.
Kui informaatikat võib lugeda “teaduseks ja kunstiks, mille abil luuakse andmetest informatsiooni”, siis parafraseerides võiks didaktika kokkuvõtlikult määratleda kui “teaduse ja kunsti, mille eesmärgiks on informatsiooni muutmine teadmisteks ja oskusteks”.
Soovitatav kirjandus:
- Comenius, J. A. (1931). Suuri opetusoppi. (2. painos). Suomentaja E. J. Tammio. Porvoo: WSOY (alkuteos julk. 1657).
- Kansanen, P. (1990). Didaktiikan tiedetausta. Kasvatuksen teoriaa didaktiikan näkökulmasta. Helsinki: Yliopistopaino.
- Kansanen, P. (1999). Teachers Pedagogical Thinking – What Is It About? [Online] http://www.helsinki.fi/~pkansane/berglund.html.
- Kansanen, P. (1995). The Deutsche Didaktik and the American Research on Teaching. In P. Kansanen Discussions on Some Educational Issues VI (pp. 97-118). Research Report 145. Department of Teacher Education, University of Helsinki. http://www.helsinki.fi/~pkansane/deutsche.html
- Didaktik/Fachdidaktik as Scicence(s) of Teaching Profession? http://tntee.umu.se/publications/v2n1/pdf/2_1complete.pdf
Küsimused:
- Millised olid J.A.Komensky poolt sõnastatud didaktika “kuldprintsiibid”?
- Milles seisnes Johannes Käisi panus eesti didaktika arengusse?
- Mida kujutab endast Eesti pedagoogikateadlase Heino Liimetsa poolt sõnastatud ülddidaktiline “vastastikuse rikastamise printsiip”?
- Mille poolest võiks informaatika didaktika erineda matemaatika või võõrkeele didaktikast?